Soome keele päeva viktoriini tulemused!

Neljapäeval, 27. veebruaril toimus soome keele päeva raames 6.-9. klasside seas
soome keele viktoriin. Igast klassist olid osalema valitud kolmesed tiimid. Küsimusi, mida oli 19, kõlasid järgnevalt: "Mitu järve on Soomes", "Mis telefonifirma on loodud Soomes?", "Kes on Soome kõige edukam suusahüppaja?" jne.

Peale pingelist viktoriini sai võidu 9.A klass, kuid kuna teise ja kolmanda koha punktid olid viigis, siis pidid 7.B ja 7.C tantsima rahvatantsu, mille võitsid 7.C klassi poisid ja teenisid sellega teise koha. Esikolmiku auhinnad pani välja Fazer.

Arvamus: 2014. aasta taliolümpia oli Eestlaste jaoks kõike muud, kui õnnestumine.

Nüüdseks on 2014. aasta Šotsis, Venemaal toimunud olümpiamängud läbi. Ka meie koolis peeti olümpiamängude puhul olümpianädal ning ka üldiselt on olümpiamängud Eestlaste jaoks olnud sage jututeema, mistõttu otsustasime ise avaldada arvamust selle aasta taliolümpia kohta.

Kahjuks peame kurbusega tõdema, et 2014. aasta taliolümpia oli Eestlaste jaoks leebelt õeldes põrumine. Parima suusaala esindaja oli väliseestlane Warren Cumming Smith, kes saavutas mäesuusatamises 26. koha. Murdmaasuusatamises TOP 30 kohast ükski Eesti sportlane individuaalselt midagi märkimisväärset ei saavutanudki. Selleks, et aru saada, kuhu Eesti talisport on langenud, tuleb vaadata mitmenda koha me Sotšis osalenud riikide seas saime, arvestades parimat individuaalvõistluse kohta. Kui Brasiilia, Tšiili ja isegi Paraguai meile suusaaladel pika puuga panevad, siis võib öelda küll, et Eesti pole enam suusariik.

Kõvasti tekitas piinliku olukorda ka laskesuusataja Kadri Lehtla, kes unustas laadida oma relva enne olümpiastarti. Hiljem proovis veel piinlikult muiates juhtumit selgitada, peamiselt fraasidega ''Ma ei tea''. Nagu ikka suutsid ka teised põrujad leida endale vabandusi: ei olnud valmis, ei jaksanud sõita jne. Kuid kuidas ei saa olla nelja aasta kõige tähtsamaks võistluseks valmis? Samal ajal ülejäänud riikide sportlased saavad hooaja parimaid tulemusi ja kõik on tippvormis, kuid Eestlased ei jaksa sprindirada lõpunigi sõita.

Õnneks oli ka veidi eredaid mälestusi, näiteks laskesuusataja Grete Gaimi erilised ja silmapaistvad läätsed, mis said ülemaailmsetes väljaannetes suurteks uudisteks. Samuti oli tubli meie noor kahevõistleja Kristjan Ilves, kes suutis olla pikka aega hüppevooru liider. Positiivne oli ka uudis, et Montoni poolt disainitud Eesti koondise taliolümpiamängude riidekollektsioon valiti paremuselt teiseks.

Kokkuvõttes oli siiski Eesti olümpiasportlaste esitus mannetu ja peab lootma, et 4 aasta pärast, kui olümpiamängud on juba Lõuna-Koreas, on noored Eesti sportlased jalad alla saanud ning on leitud ka uusi talente, kes hakkavad tegema maailmaklassi tulemusi.

Eksperiment: Kust saab kiiremini kooli!, kas Marja või Tedre peatusest?

Lilleküla Gümnaasiumi läheduses on kaks bussipeatust: Tedre peatus ja Marja peatus. Kooli tulles on õpilastel peatuste osas kaks valikut:
Esimene valik tulla Marja peatusest trolliga nr 1 või 5 või bussiga nr 16, 33 või 26.
Teine valik tulla Tedre peatusest trolliga nr 3,4 või 9 või bussiga nr 24 või 24.

Viimaste aastate jooksul on levinud koolimüüt, et Marja peatusest saab kiiremini kooli. Lilleküla press võttis probleemi enda kätte ning järgnevas eksperimendis selgitame välja tõe.

Alustasime liikumisega Marja (Mustamäe poolsest) peatusest ning pärast nelja ja poolt minutit olime päral. Täpselt kulus meil aega, et kooliukseni jõuda 04:32 minutit. Kuna tänav oli õpilasi täis ning teiselt poolt tulevaid õpilasi oli tunduvalt vähem, siis võib järeldada, et õpilased eelistavad kooli tulla pigem Marja peatusest.

Hiljem tulime Tedre (Kesklinna poolsest) peatusest sama kiire sammuga, kui olime seda teinud ennem. Kohale jõudes oli aega kulunud peaaegu kaks korda rohkem. Täpsemalt kulus aega 08:45 minutit. Tulemused ei olnud üllatavad.

Lõppkokkuvõttes saab Lilleküla Gümnaasiumisse kiiremini Marja peatusest ning müüti me murda ei suutnud. Omaltpoolt soovitame eelistada aja kokkuhoiu mõttes tulla Marja peatusest, kust jõuab kaks korda kiiremini kooli, kui Tedre peatusest.

Vabariigi aastapäeva aktus soojendas kõigi südameid!

Eelmisel reedel (21. veebruaril), viienda tunni ajal toimus meie kooli aulas Eesti Vabariigi 96. aastapäeva aktus. Pidulik aktus algas hümni laulmisega, mis tekitas küllaltki eestimeelse tunda. Mitmed õpetajad olid riietanud end rahvariietesse. Sai ka näha esitlust, mis tutvustas erinevaid rahvariideid. Esines ka koor, mõnusate meloodiliste lauludega ning põhikooli poisid lugesid ette isamaalisi jutte. Sai isegi näha rahvatantsu, kui toredad viienda klassi õpilased jalga keerutasid. Võib õelda, et oli läbi aegade üks paremini läbi mõeldud ja korraldatud vabariigi aastapäeva aktusi meie koolis, mille kirss tordil oli südant soendav Mäesalude tants.

Reklaam. Tulemas on soome keele päev!

28. Veebruaril tähistab meie kool soome keele päeva põhikoolile korraldatud viktoriiniga.
Mis toimuma hakkab - seda kirjeldab tutvustav reklaam!
 

Sõbrapäev hõrgutas nii suuri kui ka väikseid

14.veebruaril, reedel oli meie koolis suur sõbrapäeva meeleolu. Jagati üksteisele südamekaarte ning sooju kallistusi.

Päeva alguses said kõik õpilased endale numbriga roosa või punase südamekese. See, kes leidis sama numbriga inimese üles, sai endale südamesõbra, kellega fotonurgas pilti teha. Teisel korrusel oli ka avatud väike kohvik, kust sai osta mõnusaid küpsetisi ning sinna kõrvale ka teed või kohvi. Seinade peal oli palju kaunistusi, nende hulgas ka hea sõna lehed, kust kõik õpilased said endale võtta häid sõnu.
Oma parimatele sõpradele ja sõbrannadele sai tellida musisid, kallisid ja kirju, mille noored postiljonid koolitundide ajal väikese raha eest edasi andsid. Tänavu aasta oli kordaläinud sõbrapäev Lilleküla Gümnaasiumis ning õpilased jäävad pingsalt ootama järgmist.

Reportaaž. League of Legends võrgupeo pingelised võistlused!

(Foto:RainK)

Laupäeval (15. veebruaril) toimus meie koolis arvutimängu League of Legends võrgupidu. Kohale olid oodatud 8-5 liikmelist võistkonda erinevatest Eesti piirkondadest.

Otsustades ise võistluselt osa võtta, kõnnin laupäeva hommikul kell 8:30 kooli poole. Mõtlen endamisi - miks ma küll laupäevasel päeval peaksin kooli minema, kuid kooli sisse astudes on see mõte kadunud ning juba pannakse mu nimi kirja, seejärel juhatakse edasi aulasse. Aulast leian seal istuva tiimikaaslase Emili, kes istub üksi laua taga. Aegamööda hakkab inimesi juurde tulema ja lõpuks saavadki lauad täidetud.

Oleme jõudnud juba natuke tiimikaaslastega tutvuda, kui saame teada oma esimesest mängust. Selgub ka, et saatuse tahtel mängime võistkonna vastu, kes istuvad meie vastas. Selge on see, et seetõttu ei ole võimalik strateegiaid rääkides harjutada ning tuleb seda teha hoopis kirjutades. Harjutamiseks antud viie minuti vältel märkan, et klaviatuuriga kirjutamise kõrvalt toimub hulganisti ka pilkude ning emotsioonide vahetusi ... kuni ühtäkki tuleb teade mängu algusest! Kõik endamisi tunnistame äärmiselt suurt elevust. 35 minutit kestva mängu jooksul esineb elevust ja pingelisi momente kuni lõpuks saame äärmiselt suure rahuloluga võtta peast kõrvaklapid, sest olime alistanud vastasvõistkonna!

Poole tunni pärast oodatakse meid päeva teisele mängule, mille läbime sama edukalt, ilma suuremate probleemideta. Ka teine võit on käes! Oleme enesekindlat ootamas kolmandat mängu, kuid selgub, et kolmanda mängu vastasmeeskond on tugev. Otsustame sellest mängust võtta viimast ja, kui aus olla, siis ega sellest mängust ei sõltu enam midagi, olime juba oma kahe võiduga õhtustele mängudele edasi pääsenud. Nagu oli ka arvata, ei suutnud me kolmandat meeskonda võita. Järgmiste mängudeni on aega kaks tundi, aja parajaks tegemiseks, lepime omavahel kokku poodi mineku. Mõeldud, tehtud! Üldine tunne, mis mind momendil valdab, on positiivne, sest vähemalt neljanda koha oleme endale juba kindlustanud ja ka seegi koht on auhinnaline. Ilma me ei jää!

Mänguni on veel aega, seega uurime, kellega meil järgmised mängud on. Veidike ringi uurides paraku selgub, et eesolevad meeskonnad on äärmiselt tugevad ning tõenäoliselt peame leppima kolmanda või neljanda kohaga. Nagu oodatud, on konkurents kõrge ning ei suutnud me samuti neljandat meeskonda poolfinaalis võita. Asume nüüd mängima kolmanda koha mängu. See mäng on kõige olulisem, kuid mind ja mu tiimiliikmeid ei valda enam sama elevus, mis oli esimestel mängudel. Võimalik, et oleme juba mõtetes alla andnud kuni äkki muutub kogu mäng järsult ääretult pingeliseks. Kord juhib üks meeskond, siis jälle teine. Palju ahhetusi, palju pingelisi pilke. Mäng tundub olevat väga võrdne, kuni äkki suudame teha paar viga sisse. Paraku oskab vastasmeeskond seda osavalt ära kasutada ning selgub, et oleme kaotanud ka kolmanda koha mängu.

Lõpptulemuseks jääb meile uhke neljas koht, mille üle tegelikult võib paljugi rõõmu tunda. Meist keegi polnud varem taolistel võistlustel käinud ning suutsime auhinnalise koha saada. Tunne on uhke! Otsustame ka tiimiga omavahel veidi arutada ning jõuame järeldusele, et me soovime kindlasti veel lähitulevikus taolistel üritustel osaleda ning saadud kogemused võivad tõepoolest osutuda kasulikuks!

Meie kooli õpilane Ameerikas: kohalikus koolis õppimine on palju lihtsam, kui Eesti koolides.

                                Annegret Ventsel (paremalt esimene) Green Bay Packers mängul [Foto: Annegreti erakogu]

2013. aasta augusti lõpul läks Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi 10.L  klassi õpilane Annegret Ventsel vahetusõpilaseks Ameerika Ühendriikidesse, Wisconsini osariiki. Nüüdseks on Annegret teisel pool ookeani elanud juba üle poole aasta. Otsustasime sotsiaalmeedia kaudu Annegretiga ühendust võtta ning uurida, kuidas tal läinud on.

Ameerikasse saabudes olid Annegreti üldised esmamuljed väga positiivsed, isegi vaatamata sellele, et tal oli alguses veidi raskusi inglise keelega, olid inimesed väga sõbralikud ja abivalmid!

Annegreti sõnul on vahetusõpilasele välismaal veedetud aasta jooksul väga oluline just nimelt vahetuspere, kus õpilane terve aasta elab. Annegetil endal on vahetusperega vedanud, kellega ta saab suurepäraselt läbi. Annegret on juba seitsmes vahetusõpilane selles vahetusperes, kus 9 aastat tagasi elas tema nõbu (samuti vahetusõpilasena).

Parim asi ongi kool, kool ja veelkord kool.

Ameerikas elades käib Annegret Stevens Point Area Senior High School’is (SPASH), kus käib üle 2000 õpilase ning, mis on Wisconsini osariigi üks suurimaid koole. Praeguseks on kool tema jaoks üks parimaid asju vahetusaasta juures. Esimene koolipäev oli küll päris hirmuäratav, sest koolis oli tol hetkel meeletult palju võõrast rahvast, kuid vaatamata sellele polnud kartmiseks põhjust, sest sealsed õpilased tundsid ise huvi uue vahetusõpilase vastu - tuldi ise juttu puhuma ja küsiti palju küsimusi, eriti Eesti kohta. Annegreti sõnul on Ameerika koolis õppimine palju lihtsam, kui Eesti  koolides ning tuleb ka tunnistada, et parim asi Ameerikas ongi tema jaoks kool, kool ja veelkord kool.

                                [Foto: Annegreti erakogu]

Annegreti kõige huvitavam mälestus, poole veedetud aasta jooksul on kindlasti reis Ameerika Ühendriikide pealinna Washingtoni, kus ta enda sõnul sai tunda uskliku inimese elu. Tema jaoks oli see tore ja uudne kogemus, sest palvetamine on üks nendest asjadest, mida ta Eestis ei teinud.

Peale Washingtoni on ta külastanud ka teisi paiku Ameerika avarustes - Peamiselt on läbi käidud linnad Wisconsini osariigis. Annegret kinnitab, et paremad reisid on alles tulemas!

                                  [Foto: Annegreti erakogu]

Suurt koduigatsust Annegret siiani pole tundnud, pigem soovib neiu, et vahetusaasta oleks isegi pikem. Samas aeg-ajalt mõtleb ta küll oma Eesti sõpradele, perele ja ka Lilleküla kooli peale ning väärtustab rohkem oma vanu klassikaaslasi kellega suhtlema ei kippunud. Veidi suuremat igatsust kodumaa vastu tundis Annegret eelkõige uut aastat vastu võttes. Nimelt USA väikeosariikides uue aasta vastu võtmist lihtsalt ei tähistata niivõrd suure peo ja ilutulestikuga, nagu eestlased, mis tekitas väikese igatsuse kodumaa traditsioonide vastu. Vaatamata sellele on Halloweeni ja muude tähtpäevade tähistamine USA-s vägagi meeleolukas!

USA-s cheerleaderiks!

Eestis elades käis Annegret DanceActi tantsutrennis ning tuleb tõdeda, et teise riiki kolides pole ta oma hobi kaugeltki ära unustanud. Nüüd võtab Annegret osa USA-s cheerleading treeningutest. Trennides on tiimid ja igas tiimis on kaks kaptenit. Iga hooaja jooksul valitakse kaks kaptenit: ühe valib treener ja teise trennikaaslased. Kaptenid jagavad käske, mida nad hüüdma peavad. Tehakse palju tõsteid ja ekstreemsusi. Tantsijatel on spetsiaalsed ergutussõnad, spetsiaalne esinemisriietus ning esinemiste ajal peavad juuksed olema üleval koos lipsuga. Üldiselt on cheerleading Ameerikas rohkem tiimitöö, kui trenn või tants (näiteks, kui haigeks jääda, peab kogu tiimile sellest teada andma). Annegretile endale meeldib eesti cheerleading rohkem, sest tema üheks kireks on tantsimine, mida Eestis võetakse täie tõsidusega.

                                [Foto: Annegreti erakogu]

Vahetusõpilaseks minekut Annegret ei kahetse ja see on üks parimaid asju, mida ta siiamaani teinud on. Soovitab ka teistele minna vahetusõpilaseks. Ükskõik, kuhu riiki minna, uusi kogemusi saad ikka ja õpid tundma uut kultuuri ja keelt. Ameerikasse soovitab minna just sellepärast, et inimesed on nii julged ja avatud, isegi kooli peal tehakse komplimente ja sõbrustatakse. Samuti on koolis ka väga palju spordialasid, millega tegeleda.

Kogu Lilleküla pere soovib Annegretile palju edu edaspidiseks kooliaastaks ja, et ta saaks palju uusi mälestusi ja kogemusi!

Mis saab koledast grafitist 11.H ja 11.L klasside garderoobis?

(Foto: RasmusM)

Jõulupeost (19. detsembrist) alates on 11.H ja 11.L klasside garderoobi seinal grafitiga soditud tekst endiselt alles. 

Juhtumi puhul on õpilastele häirivaks muutunud fakt, et selle suhtes pole midagi muutvat ette võetud. Vähe sellest, et garderoobi seinal ilutseb halli grafitiga soditud "smoke", on ka põrandaplaadid lahti.

Vandaaliakt toimus 19. detsembri õhtul jõulupeo ajal, kui kohale tulnud õpilased nautisid Eurovisiooni võistlust aulas.

Proovisime teada saada kooli juhtkonna käest, mis neil selle kohta öelda on.

Huvijuht Marje Nurga kommentaar: ''Mina saan enda poolt öelda, et minul seda infot ei ole, kes see joonistaja oli, aga tean, et tema isikut püüti tuvastada, vaadati üle turvalindid, aga sealt ei selgunud midagi. Kuna kaamera boksi sisse ei näita ja seal ees toimub palju liikumist, siis ei saa ka kedagi kahtlustada. Me ootame väga vihjeid, aga kui neid ei tule, siis ei oska küll muud öelda kui, et kool peab selle oma rahade eest üle värvima. See on väga häbiväärne , et meie koolis selline tegu üldse juhtuda võiks."

Direktor Jaan Paasi kommentaar: ''Kõige kiirem viis selle grafiti kaotamiseks on lasta süüdlasel see sein ise üle värvida. Kool ei taha väga kergekäeliselt seda üle värvida."

Seni kuni leitakse süüdlane, on grafiti seina peal alles. 

Kooli juhtkond soovib pöörduda õpilaste poole: kui kellelgil on mingi vihje, tuleks kindlasti teatada sellest kooli juhtkonnale. Igasugune info grafiti ja/või vandaalitseja kohta viib meid uue niidiotsani. Senikaua jääb vaid üle loota, et see koledus sealt kaob.

Loe, kuidas valmistus Sotši Olümpiaks Tallinna Lilleküla Gümnaasium!

Eelmisel nädalal (3.-7. veebruaril) korraldasid meie kooli õpilased meeleoluka olümpianädala!

Iga päev, neljanda vahetunni ajal toimusid erinevad proovilepanevad võistlused gümnasistidele, et selgitada välja parimatest parimad. Võistlustel osalemine oli vabatahtlik, kuid vaatamata sellele osalejatest ega kaasa elavast publikust puudust ei tulnud.

Esimesel päeval toimus hoogne tooli keerutamise võistlus, kus pandi õpilased proovile tavalise tooli keerutamises. Võitjaks osutus see, kes kõige kauem suutis tooli keerutada. Parimaks osutus 12.B klassi õpilane Martin Aru.

Teisel päeval käis suur mahakirjutamise võistlus, kus anti osalejatele tekstid, mida nad aja peale puhtale lehele pidid ümber kirjutama (tekstid sisaldasid võõrkeelseid lauseid, keemia reaktsiooni võrrandeid ja palju muud keerulist). Kõige kiiremini oskab erinevate ainete ülesandeid maha kirjutada Robin Pachel 10.R klassist. 

(Foto: GreeteP)

Kolmandal päeval toimus naistekandmine, kus seekord pandi proovile õpilaste füüsilised võimed.  Võistlejad pidid omavahel moodustama paarid ning üksteisi kandes läbima erinevaid takistusi. Oli ka lubatud takistada teisi paare, mille tõttu osutus võistlus vägagi hinge tõmbavaks. Parimaks paariks osutus Brigitta Uibo ja Madis Kask 11.R klassist.

Neljandal päeval toimus suur võidujooks neljandalt korruselt õp. Kessi klassi eest muusika klassideni. See oli olümpianädala kõige pingelisem võistlus ning isegi mõni sein joosti maha. Esimese koha sai Oscar Leemets 10.L klassist.

(Foto: GreeteP)

Viiendal päeval juhatati võistlejad kooli staadionile, kus kauguse peale kummikut visati. Parimaks tulemuseks osutus 33 sammu, mille viskajaks oli ka eelmise võistluse võitja Oscar Leemets.

Palju õnne kõigile võitjatele!

Võtsime ka lühikese intervjuu olümpianädala korraldaja Silver Sõrmusega.

                                                                                 

1. Mida kujutab endast olümpianädal?

Olümpianädal on meie sisseviiv üritus Sotši Olümpiale meie koolis. Ürituste raames toimuvad erinevad võistlused...mitte ainult spordiga seonduvad ülesanded, vaid ka palju muud meelelahutusliku. 

2. Kas soovite Putinile survet avaldada?

Ja, ja, kindlasti! Meile on tulnud kõrgemalt käsk, et tuleb Putinile ette näidata, kuidas olümpiat teha.

3. Mida soovite sellega saavutada?

Tahame, et kool oleks ühtsem ning, et ei oleks vaenu õpilaste vahel.

4. On teil ka tulevikuplaane?

Üheks tulevikuplaaniks võiks olla meie poolt korraldatud koolidevahelise olümpia, et ikka kõikide koolide parimad saaksid omavahel võistelda.

Olümpianädala lõpuks oli gümnasistidel palju lõbusam tuju ning loodame, et selline traditsioon jätkub ka järgmistel aastatel!

Vaata tervet galeriid 

Külalisi võtame vastu suurima heameelega!

Neljapäeval (6. veebruaril) külastasid meie kooli Kärdla Gümnaasiumi õpetajad, kelle külaskäigu eesmärk oli tutvuda Ipadide kasutamisega.
Päev algas põneva viktoriiniga! Kasutades iPad'e, lahendati mitmeid erinevaid ülesandeid: . tahvelarvutitega reklaamvideo tegemine, testide täitmine, animatsioonide koostamine jne. Peale viktoriini tehti koolimaja peal läbi ka QR-koodidega mäng, mis võistkonniti edukalt läbi mängiti. Sündmus lõppes õpetajatele korraldatud loenguga.

                                Kooli peal olev QR-kood. [Foto:RainK]

Õpilased tegid rännaku veealusesse maailma

Sukeldumisinstruktor tutvustas õpilastele veealust maailma

Teisipäeval (28. jaanuaril) seoses „Loodusteaduste nädalaga“ külastasid meie kooli kaks Eesti Sukeldujate Klubi sukeldumisinstruktorit. Ürituse peamiseks teemaks oli „Eesti veealune maailm,“ mille raames tutvustati vee all toimuvat elu. Näidati pilte ning videosid, mis olid tehtud kõik veealuses maailmas. Instruktor rääkis selle maailma seiklustest ning saladustest. Juttu oli ka probleemidest Eesti- ja maailmavetes. Kooliblogi tegi instruktoriga ka lühikese intervjuu:

 1. Kas veealuses maailmas on veel palju avastada? 
Väga palju, põhimõtteliselt on veealune maailm veel täiesti avastamata. Me teame sellest vaid 10% healjuhul.

 2. Mida peaks iga inimene tegema, et kaitsta veealust maailma? 

Esiteks tuleks mõelda selle peale kuhu me oma prügi viskame. Peame aru saama sellest, et asjade välja loopimine autost lõppeb ikka lõpuks prügiga vee all. Üleüldse peaks peaks seda endale teadvustama ja sellest hoolima, ega rohkem midagi teha ei saa. 

 3. Kas Läänemere kalapopulatsiooni on võimalik päästa või taastada? 

Kindlasti on võimalik. Me peaks hakkama neid eelkasvatama ja vältima võõrliikide sattumist sinna. Asi ei ole ainult meredest, vaid ka järvede kalapopulatsioonist. Näiteks Soomes tehakse seda juba, pannakse ohus olevad liigid kõik kalakasvandustesse ning tehakse pojad ja saadetakse see mari sinna vette kasvama. Raha kaob kuhugi arusaamatutesse kohtadesse ja need kalad ei jõua kunagi vette. See kõik on kohutav töö, sest meie keskkonna reostatus Läänemeres on nii kõrgel tasemel, et kalad enam naturaalsel teel ei paljune. See ei ole niisama lihtne ühe aasta projekt.