Reportaaž. League of Legends võrgupeo pingelised võistlused!

(Foto:RainK)

Laupäeval (15. veebruaril) toimus meie koolis arvutimängu League of Legends võrgupidu. Kohale olid oodatud 8-5 liikmelist võistkonda erinevatest Eesti piirkondadest.

Otsustades ise võistluselt osa võtta, kõnnin laupäeva hommikul kell 8:30 kooli poole. Mõtlen endamisi - miks ma küll laupäevasel päeval peaksin kooli minema, kuid kooli sisse astudes on see mõte kadunud ning juba pannakse mu nimi kirja, seejärel juhatakse edasi aulasse. Aulast leian seal istuva tiimikaaslase Emili, kes istub üksi laua taga. Aegamööda hakkab inimesi juurde tulema ja lõpuks saavadki lauad täidetud.

Oleme jõudnud juba natuke tiimikaaslastega tutvuda, kui saame teada oma esimesest mängust. Selgub ka, et saatuse tahtel mängime võistkonna vastu, kes istuvad meie vastas. Selge on see, et seetõttu ei ole võimalik strateegiaid rääkides harjutada ning tuleb seda teha hoopis kirjutades. Harjutamiseks antud viie minuti vältel märkan, et klaviatuuriga kirjutamise kõrvalt toimub hulganisti ka pilkude ning emotsioonide vahetusi ... kuni ühtäkki tuleb teade mängu algusest! Kõik endamisi tunnistame äärmiselt suurt elevust. 35 minutit kestva mängu jooksul esineb elevust ja pingelisi momente kuni lõpuks saame äärmiselt suure rahuloluga võtta peast kõrvaklapid, sest olime alistanud vastasvõistkonna!

Poole tunni pärast oodatakse meid päeva teisele mängule, mille läbime sama edukalt, ilma suuremate probleemideta. Ka teine võit on käes! Oleme enesekindlat ootamas kolmandat mängu, kuid selgub, et kolmanda mängu vastasmeeskond on tugev. Otsustame sellest mängust võtta viimast ja, kui aus olla, siis ega sellest mängust ei sõltu enam midagi, olime juba oma kahe võiduga õhtustele mängudele edasi pääsenud. Nagu oli ka arvata, ei suutnud me kolmandat meeskonda võita. Järgmiste mängudeni on aega kaks tundi, aja parajaks tegemiseks, lepime omavahel kokku poodi mineku. Mõeldud, tehtud! Üldine tunne, mis mind momendil valdab, on positiivne, sest vähemalt neljanda koha oleme endale juba kindlustanud ja ka seegi koht on auhinnaline. Ilma me ei jää!

Mänguni on veel aega, seega uurime, kellega meil järgmised mängud on. Veidike ringi uurides paraku selgub, et eesolevad meeskonnad on äärmiselt tugevad ning tõenäoliselt peame leppima kolmanda või neljanda kohaga. Nagu oodatud, on konkurents kõrge ning ei suutnud me samuti neljandat meeskonda poolfinaalis võita. Asume nüüd mängima kolmanda koha mängu. See mäng on kõige olulisem, kuid mind ja mu tiimiliikmeid ei valda enam sama elevus, mis oli esimestel mängudel. Võimalik, et oleme juba mõtetes alla andnud kuni äkki muutub kogu mäng järsult ääretult pingeliseks. Kord juhib üks meeskond, siis jälle teine. Palju ahhetusi, palju pingelisi pilke. Mäng tundub olevat väga võrdne, kuni äkki suudame teha paar viga sisse. Paraku oskab vastasmeeskond seda osavalt ära kasutada ning selgub, et oleme kaotanud ka kolmanda koha mängu.

Lõpptulemuseks jääb meile uhke neljas koht, mille üle tegelikult võib paljugi rõõmu tunda. Meist keegi polnud varem taolistel võistlustel käinud ning suutsime auhinnalise koha saada. Tunne on uhke! Otsustame ka tiimiga omavahel veidi arutada ning jõuame järeldusele, et me soovime kindlasti veel lähitulevikus taolistel üritustel osaleda ning saadud kogemused võivad tõepoolest osutuda kasulikuks!