Ei mingit koolipinki! Ainult Mehhiko!

Foto: Teele Rannu

Oktoobrikuu on varsti läbi ning möödunud on kolm kuud hetkest, millal meie kooli endine 10H klassi õpilane Teele Rannu lahkus Eestist Mehhikosse terveks kooliaastaks, YFU vahetusõpilase programmi abil. Otsustasime välja uurida, kuidas tal siiani teisel pool maakera läinud on.

1. Mis oli sinu esmamulje Mehhikosse jõudes. Kas oli hirmus?

Kindlasti esimene asi oli kuumus, nii lennujaama jõudes kui ka praegu, igapäevaselt. Samuti erinen ma välimuse poolest palju kohalikest. Nad on lühikest kasvu, tumedama nahaga ja muidugi kõik tumedapealised.
Kohe alguses sain ma aru, et mul tuleb üks huvitavamaid kogemusi siin elades seda juba inimeste ja selle ümbruse nägemisest. Hirmu ma ei tundnud, vastupidi, algul oli kõik nii uus ja põnev. Ootusärevus oli tunne mis mind valdas.

2. Milline on sinu vahetuspere ning kas oled nendega rahul? 

Minu Mehhiko vahetuspere on super! Lisaks vanematele on mul peres veel kaks vanemat õde ja minuga samavanune vend, kellega juhuslikult käin samas klassis. Kõigiga on läbisaamine hea. Vahetuspere võttis mind esimesest päevast omaks ja tundsin end väga kiirelt pereliikmena. Ma ei väsi kõigile kordamast, et mul on perega väga vedanud. Vahetuspere ongi üks tähtsaim osa vahetusaasta ajal. Perega veedad suure osa oma ajast, eriti siin Mehhikos, kus pereliikmetega veedetakse palju aega. 

3. Kuidas oled kohanenud kohaliku ühiskonnaga ja, kas hispaania keelega on esinenud probleeme? 

Tunnen, et peale kolme kuud Mehhikos oldud aega olen juba kohanenud. Ma ei oskagi enam midagi erilist siinses elus välja tuua, sest mulle on see samuti juba tavaline igapäevaelu. Tunnen end juba mehhiklasena.
Hispaania keelt valdan juba paremini. Muidugi ei räägi ma seda nii kiiresti ja soravalt kui kohalikud, kuid minust saadakse aru, kui üritan midagi seletada. Kuulata, mida teised räägivad on muidugi lihtsam, rääkida veidi keerulisem, aga kolme kuu kohta pidavat ma hästi rääkima, nii ütlevad teised. Arvan, et arenen vaikselt iga päevaga. 

4. Võrdle oma praegust õppekava, koolimaja ja õpetajaid Eesti omadega.

Mina käin erakoolis, mis on siin väga tavaline, sest tavakoolides siin ei ole lootust haridust saada. Enamikes koolides (era-ja tavakoolides) on koolivorm, nii ka minul. Õpin selle kooli lõpuklassis, aga lõpuklassis olemise tunnet väga ei ole. Materjalid, mida nemad võtavad on mulle tuttavad kuskil seitsmendast klassist, eriti matemaatika. Kuna see lõpuklass on arvutisuunaga, siis keeletunde mul ei ole. 

Väga lihtne koolis siiski ei ole, võõras keeles programmeerimistundides pole kerge. Tunnid algavad kõigil kell seistse hommikul ja lõppevad enamasti kell üks päeval. Tunni pikkus on 50 minutit, kuid ühte ainet on alati kaks tundi järjest. Peale kahte esimest tundi on söögipaus 30 minutit, siis on jällegi kaks tundi, 10 minutiline vahepaus ja sellele järgneb veel kaks tundi. Mulle selline tunnijaotus meeldib, sest nii on õpetajal uue teema selgitamiseks piisavalt aega ja ka koolikotid on kergemad, sest kaasas kanname vaid kolme aine vihikud. Õpikuid ja töövihikuid siin ei kasutata. 

Koolimaja koosneb mitmest hoonest. Esiteks on kooli juhtkonna hoone ja peale seda veel neli hoonet. Kooliõu on suur, kus on korv- ja võrkpalliväljak, neid aga kuumuse tõttu tihedalt ei kasutata. Koolihooned on lahtised, pole kinniseid maju nagu Eestis, sest sooja kliima tõttu neid ei vajata. Koolisööklat siin ei ole. Enamasti võetakse kodust midagi kaasa või siis ostetakse puhvetist. Lisaks puhvetile on veel tagaaias väike söögikoht, kus saab süüa kiirelt valmivaid Mehhiko toite: tacosid, tlayudasid, empanadasid jne. 

Õpetajatega on siin õpilastel paremad suhted, kui Eestis. See võib-olla seetõttu, et nad on õpilastega leebemad, kui Eestis. Õpetajad on enamuses mehed, naisõpetajaid on minu koolis ainult kolm.

Üks koolihoonetest, kus Teele õpib
Foto: Teele Rannu

5. Mis on kõige huvitavam või lahedam juhtum, mis sinuga siiamaani Mehhikos juhtunud on?

Seda on raske valida. Hiljuti kogesin oma esimest maavärinat, mis oli algul isegi hirmus. Imelik oli sel korral see, et vaid siseruumides oli värinat tunda. Üks naljakas juhtum oli mu just eelmine nädal. Sõitsin koos klassikaaslastega bussis kesklinna. Istusime bussis maha ja hakkasime kõik pileti jaoks nelja peesot otsima. Kui piletimüüja meie istekohtadeni jõudis andsin talle oma sendid aga nende hulka oli sattunud ka juuksekarv. Bussijuht võttis selle sõrmede vahele, andis mulle raha tagasi ja tänas mind. Vahel on mul oma heledatest juustest ka kasu. 

6. Kõige lemmikum asi seoses Mehhikoga?

Ainult ühte asja ma ei oska välja tuua, kõik meeldib. Kindlasti on üheks asjaks siinne kliima, elan Mehhiko kaguosas, Juchitan de Zaragoza nimelises linnas, Oaxaca osariigis. Siin on aastaringselt väga soe ilm ja lisaks sellele on mul asukohaga väga vedanud, sest siin linnas on säilinud mitmete põlisrahvaste traditsioonid. Üks nendest on zapoteco keel, mida veel ainult siin Oaxaca osariigis kõneletakse. Meeldib inimeste positiivne ellusuhtumine, sõbralikkus ja üksteise aitamine igas olukorras. Ma naudin siin kõike, mis on erinev võrreldes Eestiga, sest just erinevused teevad minu vahetusaasta huvitavaks.

Mehhiklaste toidu kõrvale käib alati tšilli, ilma selleta ei sööda midagi. Isegi enamus maiustusi on tšilliga.
Foto: Teele Rannu

7. Kas koduigatsus on suur?

Seda küsimust küsitakse minult tihti ja alati vastan lihtsa ei-ga. Enne Eestist lahkumist kartsin küll, et just mina olen see esimene vahetusõpilane, kes suurest koduigatsusest tagasi koju tuleb, aga ei. Koduigatsus pole mul siinoldud aja jooksul imekombel olnud. Arvan, et põhjuseks armastav pere siin Mehhikos, kui ka toetav pere Eestis, kellega saan skypes ikka suhelda.

8. Soovitad Mehhikot teistele ka, kui jah siis miks?

Kõikidele tulevastele vahetuõpilastele soovitan Mehhikot soojalt. See on nii suur ja lai riik, et ära sellest tüdineda pole võimalik. Kel on tahtmist hispaania keel või ette võtta reis kuskile eksootilisse kohta, siis on Mehhiko just õige valik. Siinne elurütm on lihtsalt nii erinev ja, et seda mõista, tuleb ise kohale tulla. Inimesed on sõbralikud ja positiivsed, teretavad sind tänaval ja puhuvad juttu, kuigi näed neid esimest korda. 

Teele Hierve al Agua kuumaveeallikate juures

Pikk kooliaasta on veel ees ning Lilleküla press soovib Teelele palju edu ja jaksu terveks aastaks ning loodame, et ta tervena järgmine aasta Eestisse naaseb!