Lilleküla Halloweeni pidu muumia ja vakladega!

[Foto: GetrinK]

31. oktoobril korraldas Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õpilasesindus Halloweeni puhul õpilastele põneva ja hirmuäratava Halloweeni peo!

Üritus algas kell seitse õhtul, kooli aulas, kuhu olid oodatud kõik õpilased üheksandast kuni kaheteistkümnenda klassini. Kõik peolised olid kohale oodatud teemakohastes kostüümides.

Peo käigus mängiti erinevaid mänge, näiteks parima muumia valmistamine, kus osalejad pidid võistkonniti ühe liikme mässima wc paberi sisse. See, kelle võistkonna liige kõige rohkem reaalset muumiat meenutas, võitis. Peale muumia valmistamise mängiti veel ka limbot ning arvamismängu, kus võistlejad pidid käe kasti pannes ära arvama, mis seal sees on.

Ürituse käigus valiti ka parim naiskostüüm, mille tiitli sai Rõõt Kampus ning parim meeskostüüm, mille tiitli sai endale Karl Tammkõrv. Võitjaid premeeriti üpriski šokeerivate auhindadega, näiteks elusate vakladega.
Peale mängude said peolised ennast liigutada ka tantsupõrandal, kus tantsu ja liikumist oli palju.


[Foto: GetrinK]


Lisaks tantsule pildistati ka fotonurgas üles osalejate kostüümid: haldjas, kass, vampiir, avatarist pruut, hirmuäratav arst, kollid, kummitused ja paljud teised.
Kõike seda vaata täpsemalt FOTOGRALERIIST

Ei mingit koolipinki! Ainult Mehhiko!

Foto: Teele Rannu

Oktoobrikuu on varsti läbi ning möödunud on kolm kuud hetkest, millal meie kooli endine 10H klassi õpilane Teele Rannu lahkus Eestist Mehhikosse terveks kooliaastaks, YFU vahetusõpilase programmi abil. Otsustasime välja uurida, kuidas tal siiani teisel pool maakera läinud on.

1. Mis oli sinu esmamulje Mehhikosse jõudes. Kas oli hirmus?

Kindlasti esimene asi oli kuumus, nii lennujaama jõudes kui ka praegu, igapäevaselt. Samuti erinen ma välimuse poolest palju kohalikest. Nad on lühikest kasvu, tumedama nahaga ja muidugi kõik tumedapealised.
Kohe alguses sain ma aru, et mul tuleb üks huvitavamaid kogemusi siin elades seda juba inimeste ja selle ümbruse nägemisest. Hirmu ma ei tundnud, vastupidi, algul oli kõik nii uus ja põnev. Ootusärevus oli tunne mis mind valdas.

2. Milline on sinu vahetuspere ning kas oled nendega rahul? 

Minu Mehhiko vahetuspere on super! Lisaks vanematele on mul peres veel kaks vanemat õde ja minuga samavanune vend, kellega juhuslikult käin samas klassis. Kõigiga on läbisaamine hea. Vahetuspere võttis mind esimesest päevast omaks ja tundsin end väga kiirelt pereliikmena. Ma ei väsi kõigile kordamast, et mul on perega väga vedanud. Vahetuspere ongi üks tähtsaim osa vahetusaasta ajal. Perega veedad suure osa oma ajast, eriti siin Mehhikos, kus pereliikmetega veedetakse palju aega. 

3. Kuidas oled kohanenud kohaliku ühiskonnaga ja, kas hispaania keelega on esinenud probleeme? 

Tunnen, et peale kolme kuud Mehhikos oldud aega olen juba kohanenud. Ma ei oskagi enam midagi erilist siinses elus välja tuua, sest mulle on see samuti juba tavaline igapäevaelu. Tunnen end juba mehhiklasena.
Hispaania keelt valdan juba paremini. Muidugi ei räägi ma seda nii kiiresti ja soravalt kui kohalikud, kuid minust saadakse aru, kui üritan midagi seletada. Kuulata, mida teised räägivad on muidugi lihtsam, rääkida veidi keerulisem, aga kolme kuu kohta pidavat ma hästi rääkima, nii ütlevad teised. Arvan, et arenen vaikselt iga päevaga. 

4. Võrdle oma praegust õppekava, koolimaja ja õpetajaid Eesti omadega.

Mina käin erakoolis, mis on siin väga tavaline, sest tavakoolides siin ei ole lootust haridust saada. Enamikes koolides (era-ja tavakoolides) on koolivorm, nii ka minul. Õpin selle kooli lõpuklassis, aga lõpuklassis olemise tunnet väga ei ole. Materjalid, mida nemad võtavad on mulle tuttavad kuskil seitsmendast klassist, eriti matemaatika. Kuna see lõpuklass on arvutisuunaga, siis keeletunde mul ei ole. 

Väga lihtne koolis siiski ei ole, võõras keeles programmeerimistundides pole kerge. Tunnid algavad kõigil kell seistse hommikul ja lõppevad enamasti kell üks päeval. Tunni pikkus on 50 minutit, kuid ühte ainet on alati kaks tundi järjest. Peale kahte esimest tundi on söögipaus 30 minutit, siis on jällegi kaks tundi, 10 minutiline vahepaus ja sellele järgneb veel kaks tundi. Mulle selline tunnijaotus meeldib, sest nii on õpetajal uue teema selgitamiseks piisavalt aega ja ka koolikotid on kergemad, sest kaasas kanname vaid kolme aine vihikud. Õpikuid ja töövihikuid siin ei kasutata. 

Koolimaja koosneb mitmest hoonest. Esiteks on kooli juhtkonna hoone ja peale seda veel neli hoonet. Kooliõu on suur, kus on korv- ja võrkpalliväljak, neid aga kuumuse tõttu tihedalt ei kasutata. Koolihooned on lahtised, pole kinniseid maju nagu Eestis, sest sooja kliima tõttu neid ei vajata. Koolisööklat siin ei ole. Enamasti võetakse kodust midagi kaasa või siis ostetakse puhvetist. Lisaks puhvetile on veel tagaaias väike söögikoht, kus saab süüa kiirelt valmivaid Mehhiko toite: tacosid, tlayudasid, empanadasid jne. 

Õpetajatega on siin õpilastel paremad suhted, kui Eestis. See võib-olla seetõttu, et nad on õpilastega leebemad, kui Eestis. Õpetajad on enamuses mehed, naisõpetajaid on minu koolis ainult kolm.

Üks koolihoonetest, kus Teele õpib
Foto: Teele Rannu

5. Mis on kõige huvitavam või lahedam juhtum, mis sinuga siiamaani Mehhikos juhtunud on?

Seda on raske valida. Hiljuti kogesin oma esimest maavärinat, mis oli algul isegi hirmus. Imelik oli sel korral see, et vaid siseruumides oli värinat tunda. Üks naljakas juhtum oli mu just eelmine nädal. Sõitsin koos klassikaaslastega bussis kesklinna. Istusime bussis maha ja hakkasime kõik pileti jaoks nelja peesot otsima. Kui piletimüüja meie istekohtadeni jõudis andsin talle oma sendid aga nende hulka oli sattunud ka juuksekarv. Bussijuht võttis selle sõrmede vahele, andis mulle raha tagasi ja tänas mind. Vahel on mul oma heledatest juustest ka kasu. 

6. Kõige lemmikum asi seoses Mehhikoga?

Ainult ühte asja ma ei oska välja tuua, kõik meeldib. Kindlasti on üheks asjaks siinne kliima, elan Mehhiko kaguosas, Juchitan de Zaragoza nimelises linnas, Oaxaca osariigis. Siin on aastaringselt väga soe ilm ja lisaks sellele on mul asukohaga väga vedanud, sest siin linnas on säilinud mitmete põlisrahvaste traditsioonid. Üks nendest on zapoteco keel, mida veel ainult siin Oaxaca osariigis kõneletakse. Meeldib inimeste positiivne ellusuhtumine, sõbralikkus ja üksteise aitamine igas olukorras. Ma naudin siin kõike, mis on erinev võrreldes Eestiga, sest just erinevused teevad minu vahetusaasta huvitavaks.

Mehhiklaste toidu kõrvale käib alati tšilli, ilma selleta ei sööda midagi. Isegi enamus maiustusi on tšilliga.
Foto: Teele Rannu

7. Kas koduigatsus on suur?

Seda küsimust küsitakse minult tihti ja alati vastan lihtsa ei-ga. Enne Eestist lahkumist kartsin küll, et just mina olen see esimene vahetusõpilane, kes suurest koduigatsusest tagasi koju tuleb, aga ei. Koduigatsus pole mul siinoldud aja jooksul imekombel olnud. Arvan, et põhjuseks armastav pere siin Mehhikos, kui ka toetav pere Eestis, kellega saan skypes ikka suhelda.

8. Soovitad Mehhikot teistele ka, kui jah siis miks?

Kõikidele tulevastele vahetuõpilastele soovitan Mehhikot soojalt. See on nii suur ja lai riik, et ära sellest tüdineda pole võimalik. Kel on tahtmist hispaania keel või ette võtta reis kuskile eksootilisse kohta, siis on Mehhiko just õige valik. Siinne elurütm on lihtsalt nii erinev ja, et seda mõista, tuleb ise kohale tulla. Inimesed on sõbralikud ja positiivsed, teretavad sind tänaval ja puhuvad juttu, kuigi näed neid esimest korda. 

Teele Hierve al Agua kuumaveeallikate juures

Pikk kooliaasta on veel ees ning Lilleküla press soovib Teelele palju edu ja jaksu terveks aastaks ning loodame, et ta tervena järgmine aasta Eestisse naaseb!

Loe, mis toimus teleshow ''Me armastame Eestit'' salvestusel meie gümnasistidega!

[Foto: Epp-Mare Kukemelk]
 

Kolmapäeval (23. oktoobril) käisid meie kooli gümnasistid meedia õppekäikude raames saate ''Me armastame Eestit'' telesalvestusel.

Salvestus toimus TV3 majas, kus võis näha paljusid tuntuid inimesi.

Salvestuseks said kõik selga endale sinised või valged saate T-särgid, mis jäid pärast õpilaste kätte mälestuseks. Pärast hakati kaasaelamise harjutusi tegema, mis koosnesid plaksutamisest, naermisest ja isegi laulmisest.

Peale seda hakkas lindistus, mis kujunes väga huvitavaks tänu imelisele saatejuhile Inesele, pidevat sõnasõda pidavatele Mihkel Raua ja Peeter Ojale ning ka väga nauditavale saate ansamblile.

Kui saatesalvestus läbi sai, said võitja meeskonna toetajad endale suure kotitäie head Eesti toitu. Lõpuks kujunes salvestus ootustest kokkuvõttes palju paremaks, mis siis, et salvestus toimus vaheajal.

Kuigi saadet vaadates tundub, et kõik tähed on väga rõõmsad, siis tegelikkuses kõnnivad nad küll väga mornade nägudega ringi. Ainuke rõõmsameelne oli Tanja Mihhailova, kes Mikk Saart rõõmsalt pagasnikusse pakkis.

VIDEO: Vaata, kuidas sai rebasest gümnasist!

15. ja 16. Oktoobril toiminud rebaste retsimisest saime lisaks fotodele ka palju põnevat video peale. Lühikseses, kuid meeleolukas videos näete mitmeid retsimisel toimunud sündmusi! Head nautimist!

Gümnasistiks sai sellel aastal muna, jahu ning õli-sidruni-ketšupi-majoneesi-kokteiliga!

[Foto: GreeteP]

15. ja 16. oktoobril toimus iga-aastane traditsiooniline rebaste retsimine, kus 12.klassid niiöelda tervitasid uusi kümnendikke, andes neile erinevaid proovilepanevaid ülesandeid.

Retsimise ajaks kästi rebastel kooli kaasa võtta väike tops, hambahari ning ämber või kauss, mis asendaks rebaste koolikotti - õhk oli pinev!

Retsimine algas teisipäeva hommikul kell 7, meie kooli staadionil, kus kõik rebased jõid kokteile, mis koosnesid õlist, sidrunist, majoneesist ja ketšupist. Peale seda said rebased endale selga uued hilbud ja ka kaunistused näkku.

Päeva jooksul korraldati rebastele erinevaid klassidevahelisi võistlusi ja ülesandeid, näiteks inimpüramiidi koostamine, jooksuringide tegemine ja loomulikult ka sibula ja muu maitsva söömine. Kuna kõik rebased olid esimesel päeval väga kuulekad, siis järgmisel päeval pidid nad saabuma kooli staadionile alles poole kaheksaks. Sellel päeval oli vaja kaasa võtta ajaleht, pesulõks, väike tops ning samuti pesukauss või ämber.


[Foto: GreeteP]

Samal hommikul pidid rebased veelkord jooma mõnusaid kokteile ning muidugi said nad taaskord kogu päevaks selga mentorite poolt valitud riided ja ka näokaunistused. Peale koolipäeva toimus kurikuulus lõpurets! Erinevalt varasemast, polnud tegu enam lihtsate klasside vaheliste võistlustega, vaid seal said rebased tunda õiget retsimist!

Lisaks munadele ja jahule said seal noored rebased suure vande andmise, kus ristiti neid täisväärtuslikeks gümnasistideks - palju õnne meie poolt!

Ürituse elavamaks ülevaateks intervjueerisime nii retsijaid kui ka rebaseid!


[Foto: GreeteP]

Intervjuu retsijate Mirjami ja Oliveriga:

1.Milline tunne on, et saate oma retsi eest tagasi tasuda? 

Mirjam: Hea tunne, väga lõbus on. 
Oliver: See ei ole nii hull. See ei ole tagasi tegemise asi, vaid me õpetame neile koostööd, sest neile on antud klassi peale ülesanded. Kuigi, kui tuleb lõpurets, siis on küll väike magus kättemaks. 

2.Kas olete oma rebasega rahul? 

Mirjam: Jah, mul on kaks rebast ja mõlemad on väga osavõtlikud ning teevad kõike väga hästi! 
Oliver: Mul on kaks rebast. Mõlemad on väga viisakad, kuid üks on natuke ära kadunud. Vahel on veidike mõnus neid ka alandada natukene. 

 3.Mis on kõige huvitavam asi, mida olete saanud rebastele teha? 

Mirjam: Ma arvan, et kõige huvitavam osa tuleb täna peale tunde, kui toimub lõpurets. 
Oliver: Arvatavasti see, kui nad pidid nende pitsidega ringi jooksma ja hiljem need sisse võtma, aga arvan, et kõige huvitavam sündmus on ikka see lõpurets, mis tuleb peale tunde. 


[Foto: GreeteP]

Intervjuu rebaste Francise ja Triinuga:

1.Mis on teie esmamulje retsist? 

Francis: Pole nii hull midagi, eks siin mõned asjad on, mis pole väga meeldivad ja, mida peab sööma.
Triinu: Väga Lahe! Võiks ainult natuke rohkem kesta. Kaks päeva on liiga vähe. 

2.Mis on kõige hullem asi, mis teiega on siiamaani tehtud? 

Francis: Mulle lasti mingit majoneesi suhu, mis oli üpris vastik. 
Triinu: See, kui me pidime staadionil jooma shotte, mis koosnesid õlist, sidrunist ja ketšupist. 

3.Kas teie ootused retsile vastasid tõele? 

Francis: Las ma mõtlen... nii ja naa. 
Triinu: Jah, vastasid küll. 

4.Kas olete oma retsijaga rahul? 

Francis: Ja ikka, olen väga rahul. 
Triinu: Olen väga rahul. Parim retsija kindlasti!

Rohkem pilte saab vaadata siit:

Klassika! Kuidas veedavad algklassides õppivad õpilased oma sügisvaheaega?

On saabunud lõpuks esimene koolivaheaeg sel kooliaastal ning uurisime, mida teevad algklassiõpilased vaheajal. Vastuseid andsid meile Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi algklassiõpilased Markus ning Rain.

Kas teil on juba plaanid tehtud vaheajaks?

Markus: ''Mul on plaanis mängida arvutimänge ja käia sõpradega õues mängimas.''
Rain: ''Mina lähen maale vanaema ja vanaisa juurde. Pärast, kui tagasi tulen, lähen ma kinno.''

Kas te olete vaheaega juba pikisilmi oodanud või tahaksite edasi koolis käia?

Markus: ''Minul pole kooli vastu midagi, aga siiski tahaks koolist natuke puhata.''
Rain: ''Ootan väga, sest tahaks maal koeraga mängida.''

Kas teil on juba kooli alguses mõni aine väga meeldima hakanud?

Markus: ''Minule meeldib väga kehaline kasvatus.''
Rain: ''Mulle ka meeldib kehaline kasvatus, sest seal saab palju ringi joosta.''

Küsisime ka tüdrukutelt, mida nad vaheajal teevad ning soovisime teada samuti nende lemmikainet. Paljud andsid vastuseks, et nad lähevad maale ning kõikidele oli aga saanud lemmikaineks kunstiõpetus!

Randpere, Anvelt, Kross või Savisaar? Keda toetab Tallinna Lilleküla Gümnaasium?

 

A-meediablogi värskest internetiküsitlusest selgub, et Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi gümnasistidest enim soovib kodulinna Tallinnat juhtima IRL-i linnapeakandidaat Eerik-Niiles Krossi. Kõige vähem sai hääli aga hetkel võimul oleva Keskerakonna meerikandidaat Edgar Savisaar.

Üldtulemuste järgi sai kõige rohkem ehk 40% gümnasistide häältest Isamaa ja Res Publica Liit ja Eerik-Niiles Kross, talle järgneb Reformierakonna kandidaat Valdo Randpere 29 protsendipunktiga.

Parempoolsetele erakondadele (IRL ja RE) läkski enamik häältest – 69%.

Kolmandat ja neljandat kohta jagavad võrdselt kõigest 8% sotsiaaldemokraatliku erakonna meerikandidaat Andres Anvelt ja Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda esindav Mart Helme.

Viimaselt ehk viiendalt kohalt leiame Keskerakonna, keda toetab kõigest 5% gümnasistidest. 10% hääletanutest toetab aga mõnda valimisliitu.

Üldtabel ka sektordiagrammina: 

Kui vaadata igat klassiastet eraldi, leiame samuti mitu huvitavat tõika: erinevalt teistest toetab 10. klassidest enamik õpilasi IRLi asemel hoopis Reformierakonda (50%), kuid sotsiaaldemokraatlikku erakonda ei toeta seal keegi. 12. klassidest ei toeta keegi aga erinevalt kõigist teistest klassidest Keskerakonda, ülekaalukalt juhib seal IRL (75%).

Ka sektordiagrammidena: 

Ja veidi statistikat ka hääletanutest: 53 protsenti olid meessoost ja 47 protsenti naissoost. Klassiastmetena: hääletanutest 52 protsenti 11. klassidest, 24 protsenti 10. klassidest ning 24 protsenti 12. klassidest. Kokku võttis A-meediablogi valimisküsitlusest osa 77 gümnasisti.

Ka sektordiagrammidena: